Kopsurohi on madal ja vastupidav püsik, mida kasvatatakse peamiselt kauni lehemustri ja varakevadise õitsemise pärast. Ta on hea valik kohta, kus päike ei paista terve päeva, kuid aed vajab siiski värvi ja elu. Hõbedasekirjud lehed annavad peenrale valgust ka siis, kui taim parasjagu ei õitse.

Kevadel avanevad kopsurohul väikesed sinakaslillad, lillad või roosakamad õied. Õietoon võib muutuda õitsemise käigus ja see annab taimele loomuliku, veidi metsaaialiku ilme. Pärast õitsemist jäävad peamiseks väärtuseks lehed. Need püsivad dekoratiivsed suure osa hooajast, eriti siis, kui kasvukoht ei ole liiga kuiv ega liiga päikeseline.

Aias täidab kopsurohi eelkõige varjupeenra ja poolvarjulise peenra madalama taime rolli. Ta sobib hästi puude ja põõsaste alla, hostade, sõnajalgade, epimeediumite, brunnerate ja helmikpööriste vahele. Eesti aias on kopsurohi üldiselt talvekindel ja pikaealine, kui kasvukoht on talle sobiv.

Välimus ja dekoratiivsus

Kopsurohu lehed on piklikud kuni munajad, rohelise põhitooniga ja hõbedase või valkja laigustusega. Lehemuster on iga taime puhul veidi erinev. See ongi üks kopsurohu võlusid. Taim ei mõju liiga korraliku ega jäigana, vaid annab peenrasse loomuliku ja rahuliku ilme.

Õied ilmuvad kevadel madalatel õievartel. Need on väikesed, kuid varakevadises aias hästi märgatavad, sest sel ajal ei ole peenras veel palju õitsejaid. Õied võivad olla sinakaslillad, lillad, roosakad või nende toonide vahepealsed. Sordita kopsurohu puhul ei tasu lubada täpselt ühesugust õievärvi igal taimel.

Kõrgus jääb enamasti umbes 20–35 cm juurde. Laiuseks võib arvestada ligikaudu 30–45 cm. Heas mullas ja poolvarjus muutub taim ajaga tihedamaks puhmikuks. Noor taim võib esimesel aastal olla tagasihoidlikum, kuid korralikult juurdununa täidab ta oma koha hästi.

Kasvukoht ja muld

Kopsurohi eelistab poolvarjulist kuni varjulist kasvukohta. Kõige paremini sobib talle hommikupäikesega või hajusvalgusega koht. Kuum lõunapäike ja kuiv muld võivad lehti väsitada ning taim ei näita seal oma parimat külge.

Muld võiks olla huumusrikas, parasniiske ja vett läbilaskev. Hea kompostine aiamuld sobib kopsurohule hästi. Ta ei vaja rammusat väetamist, aga kuiv ja liivane muld ei ole talle parim valik, kui kastmist ei ole võimalik tagada.

Liigniiskes ja vett seisvas mullas võib taim kannatada. Samas ei taha ta ka pikka põuda. Kõige kindlam on istutada kopsurohi kohta, kus muld püsib kevadel ja suve alguses mõõdukalt niiske, kuid ei muutu talvel märjaks ja umbseks.

Kasutus peenras ja aias

Kopsurohi sobib väga hästi varjupeenrasse ja poolvarjulisse püsikupeenrasse. Ta on hea taim puude ja põõsaste alla, kus paljud päikesetaimed ei taha kasvada. Hõbedased lehed muudavad hämarama aiaosa heledamaks ja elavamaks.

Kõige paremini mõjub kopsurohi väikese grupina või suurema laiguna. Üksik taim võib peenras jääda tagasihoidlikuks, kuid 3–5 taime koos annavad juba selgema mulje. Suuremas loodusliku ilmega aias võib teda kasutada ka rahuliku pinnakatjana teiste varjutaimede vahel.

Sobivad kaaslased on hostad, brunnerad, sõnajalad, bergeeniad, epimeediumid, helmikpöörised, tiarellid ja madalamad kevadsibullilled. Kopsurohi aitab hästi siduda varjupeenra eri taimi, sest tema lehemuster töötab nii õitsemise ajal kui ka pärast seda.

Hooldus

Kopsurohi on üsna lihtne taim, kui kasvukoht on õige. Esimesel hooajal tuleb teda regulaarselt kasta, kuni taim on korralikult juurdunud. Hiljem vajab kastmist peamiselt pikema põua ajal.

Kevadel võib eemaldada vanad ja väsinud lehed, kui need rikuvad taime välimust. Pärast õitsemist võib õievarred tagasi lõigata. See ei ole hädavajalik, aga teeb puhmiku puhtamaks ja suunab taime jõu uutesse lehtedesse.

Väetamisega ei maksa liialdada. Kevadine õhuke kompostikiht või lehemultš on enamasti piisav. Väga lahjas mullas võib anda mõõdukalt püsikuväetist. Aja jooksul võib suurema puhmiku jagada, kui taim muutub keskelt hõredaks või soovid teda paljundada.

Levimine ja võimalikud piirangud

Kopsurohi ei ole tavaliselt agressiivne levija. Ta laieneb aeglaselt puhmikuna ja võib sobivas kohas anda ka isekülvi, kuid enamasti ei muutu ta tülikaks. Väikeses peenras on teda lihtne kontrollida.

Peamine piirang on kuivus. Kui kopsurohi istutada kuuma päikese ja kuiva liivase mulla sisse, jääb tulemus nõrgaks. Lehed võivad muutuda närtsinuks, pruunistuda servadest või kaotada oma ilusa välimuse. Samuti ei sobi talle talvine seisev vesi.

Tigude suhtes on kopsurohi üldiselt vähem probleemne kui paljud pehmete lehtedega varjutaimed, kuid väga suure teokoormusega aias võivad noored lehed siiski kahjustusi saada. Esimesel aastal tasub noori taimi jälgida.

Kellele see taim sobib?

Kopsurohi sobib aednikule, kes otsib lihtsat, vastupidavat ja dekoratiivse lehega taime poolvarju või varju. See on hea valik ka algajale, kui kasvukoht ei ole liiga kuiv. Taim sobib nii väiksemasse koduaeda kui ka suuremasse loodusliku ilmega istutusalasse.

Eriti hästi sobib kopsurohi aeda, kus soovitakse kevadist õitsemist ja suvist lehemustrit samas taimes. Ta ei ole suur pilgupüüdja nagu kõrge õitsev püsik, vaid pigem rahulik ja usaldusväärne peenrataim.

See taim ei pruugi sobida väga päikeselisse, kuuma ja kuiva peenrasse. Samuti ei ole ta parim valik kohta, kus muld on talvel pikalt märg. Õiges kohas on kopsurohi aga üks tänuväärsemaid varjutaimi Eesti aeda.

Lühike hooldusjuhis

• Istuta poolvarjulisse kuni varjulisse kohta.
• Vali huumusrikas, parasniiske ja vett läbilaskev muld.
• Kasta esimesel hooajal regulaarselt, kuni taim on juurdunud.
• Eemalda kevadel vanad või koledad lehed.
• Lõika pärast õitsemist õievarred tagasi, kui soovid puhtamat välimust.
• Väeta mõõdukalt. Kompostist või lehemultšist enamasti piisab.
• Arvesta, et kopsurohi ei talu hästi pikka põuda ega kuuma keskpäevapäikest.

The post Kopsurohi appeared first on Muuga Taimeaed.

Vaigulill ehk kaelus-vaigulill (Silphium perfoliatum) on jõulise kasvuga mitmeaastane püsik. See ei ole väike peenraäärne ilutaim, vaid pigem suure joonega taustataim. Ta sobib hästi aeda, kus on ruumi, päikest ja parasniisket mulda.

Taime teeb huvitavaks tema tugev püstine kasvukuju ja suured vastakud lehed. Lehed asetsevad varre ümber nii, et nende vahele võib koguneda vihmavett. Inglise keeles kutsutaksegi taime sageli nimega “cup plant”. Kollased korvõied avanevad suve teisel poolel ja sobivad hästi loodusliku, veidi metsikuma ilmega istutusse. RHS kirjeldab liiki kui kuni 2,5 m kõrgust püsikut, millel on suured varre ümber paiknevad lehed ja hilissuvel avanevad kollased õied.

Eesti aias on vaigulill väärt taim just siis, kui soovitakse kõrget, vastupidavat ja pikema elueaga püsikut. Ta sobib suuremasse püsikupeenrasse, niidulaadsesse istutusse, aia tagaserva või veidi niiskemasse aiaossa. Väikese, väga korralikult vormistatud peenra jaoks võib ta olla liiga jõuline.

Välimus ja dekoratiivsus

Vaigulill kasvatab tugevad püstised varred ja suured rohelised lehed. Lehed on laiad, vastakud ja varre ümber kokku kasvanud moega. Just see annab taimele veidi erilise, äratuntava välimuse.

Õied on kollased, korvõielistele omased ja meenutavad lihtsaid kollaseid päevalilli või päevakübaraid. Õitsemine jääb enamasti suve teise poolde, tavaliselt juulist septembrini. Õied paiknevad kõrgete varte ülaosas ja tõusevad teiste madalamate püsikute kohale.

Kasvukuju on kõrge ja arhitektuurne. Täiskasvanud taim võib kasvada umbes 150–250 cm kõrguseks. Väga soodsas, niiskes ja viljakas mullas võib ta olla veelgi kõrgem. Laiust võtab taim tavaliselt 60–100 cm. RHS annab liigile praktiliseks kõrguseks 1,5–2,5 m ja laiuseks 0,5–1 m.

Noor taim võib alguses olla tagasihoidlikum. Esimesel aastal kasvatab ta eelkõige juurestikku ja lehemassi. Täisilu tuleb paremini välja alates teisest-kolmandast kasvuaastast.

Kasvukoht ja muld

Vaigulill eelistab päikeselist kasvukohta. Ta saab hakkama ka kerges poolvarjus, kuid kõige tugevam ja õierikkam on ta päikeses. Varjulisemas kohas venib taim rohkem ja võib vajada toestust.

Parim muld on viljakas, huumusrikas ja parasniiske. Taim sobib hästi kohta, kus muld ei kuiva suvel liiga kiiresti läbi. Ta talub ka raskemat ja niiskemat mulda paremini kui paljud kuivapeenra püsikud. Väga kuiv, lahja ja kuum kasvukoht ei ole talle parim. Seal jääb taim madalamaks, alumised lehed võivad kuivada ja üldmulje muutub hõredamaks.

Liigniisket, seisva veega kohta ei tasu siiski valida. Muld peaks olema niiske, aga mitte pidevalt vettinud. Hea on istutada ta sügavama mullakihiga peenrasse, veekogu lähedale või looduslikuma ilmega aiaossa.

Eesti talve peaks taim sobivas kasvukohas hästi taluma. Oluline on vältida väga märga talvist kasvukohta, kus juured võivad pikalt külmas vees seista.

Kasutus peenras ja aias

Vaigulill sobib kõige paremini suuremasse aeda. Ta on hea valik taustataimeks, looduslikku püsikupeenrasse, niidulaadsesse istutusse või veidi niiskemasse aiaossa. Peenras mõjub ta paremini grupina või suurema laikuna, mitte üksiku juhusliku taimena väikeste püsikute vahel.

Hea kasutuskoht on peenra tagumine serv. Seal saab taim kõrgust näidata ega varja madalamaid taimi vales kohas. Samuti sobib ta aiaossa, kus soovitakse mesilasi, liblikaid ja muid tolmeldajaid ligi meelitada. Mitmed allikad kirjeldavad Silphium perfoliatum’it kui tolmeldajaid meelitavat püsikut.

Sobivad kaaslased on kõrged ja tugevad püsikud ning kõrrelised: päevakübarad, siilkübarad, monardad, angervaksad, heleeniumid, kõrged astrid, sinihelmikas, kastikud ja teised loodusliku peenra taimed. Ta sobib hästi ka koos suuremate ilukõrrelistega, mis pehmendavad vaigulille tugevat püstist joont.

Väga väikesse linnaaeda või kitsasse peenraäärde ma teda esimeseks valikuks ei paneks. Seal võib ta muutuda liiga suureks ja domineerivaks.

Hooldus

Vaigulill on üldiselt vähenõudlik püsik, kui kasvukoht on õigesti valitud. Kõige tähtsam on anda talle ruumi ja piisavalt niiskust.

Esimesel kasvuaastal kasta taime regulaarselt, eriti kuival ajal. Kui taim on juurdunud, saab ta tavaliselt ise paremini hakkama. Väga põuasel suvel tasub siiski kasta, sest kuivus vähendab taime ilu ja õitsemist.

Kevadel lõika vanad kuivanud varred maapinna lähedalt tagasi. Soovi korral võib varred jätta talveks püsti, sest kõrged kuivanud varred annavad istutusele talvist struktuuri ja seemned võivad pakkuda lindudele huvi.

Väetamisega ei tasu liialdada. Liiga rammusas mullas võib taim kasvada väga kõrgeks ja vajada toestust. Tavaliselt piisab kevadisest kompostikihist või mõõdukast orgaanilisest väetusest.

Kui puhmik muutub liiga suureks, saab taime jagada. Seda on parem teha kevadel või varasügisel. Vana, hästi juurdunud taim võib olla tugeva juurestikuga, seega tasub talle kohe alguses piisavalt ruumi anda.

Levimine ja võimalikud piirangud

Vaigulill on jõuline taim. See on tema tugevus, aga ka omadus, millega tuleb arvestada. Heas kasvukohas võib ta moodustada tugeva puhmiku ja anda ka isekülvi. Kui noori taimi tekib liiga palju, saab need varakult välja rohida või ümber istutada.

Taim ei sobi väga väikesesse peenrasse. Samuti ei ole ta parim valik õrnade ja madalate taimede vahele, sest täiskasvanud vaigulill võib need lihtsalt ära varjata.

Tuulises kohas võib kõrge taim vajada toestust. Sama võib juhtuda siis, kui muld on väga rammus ja kasv muutub liiga lopsakaks. Päikeseline ja mitte liiga ületoidetud kasvukoht aitab hoida taime tugevamana.

Kuiv kasvukoht ei ole ideaalne. Taim jääb seal tagasihoidlikumaks ja võib suve teisel poolel väsinud välja näha. Päris seisvat vett ta samuti ei taha.

Kellele see taim sobib?

Vaigulill sobib aednikule, kes tahab kõrget, vastupidavat ja loodusliku ilmega püsikut. See on hea valik suuremasse koduaeda, niidulaadsesse istutusse, veekogu lähedale või püsikupeenra tagumisse ossa.

Taim sobib ka algajale, kui kasvukoht on õige. Ta ei vaja keerulist hooldust, kuid vajab ruumi. Kõige paremini õnnestub ta päikeses ja parasniiskes mullas.

See taim ei pruugi sobida väga väikesesse peenrasse, kuivale liivasele nõlvale, kitsasse majaäärsesse ribasse ega kohta, kus soovitakse madalat ja väga korrapärast istutust. Vaigulill on pigem suur, tugev ja veidi metsiku iseloomuga püsik.

Lühike hooldusjuhis

• Istuta päikeselisse või kergelt poolvarjulisse kohta.
• Vali viljakas, huumusrikas ja parasniiske muld.
• Kasta esimesel hooajal regulaarselt, kuni taim on korralikult juurdunud.
• Väldi väga kuiva ja väga märga seisva veega kasvukohta.
• Lõika kuivanud varred kevadel tagasi.
• Väeta mõõdukalt. Kompostist enamasti piisab.
• Arvesta, et taim kasvab kõrgeks ja võib tuulises kohas vajada toestust.

The post Vaigulill appeared first on Muuga Taimeaed.

Hosta ‘Blue Cadet’ on kompaktsema kasvuga lehtdekoratiivne püsik, mida kasvatatakse eelkõige ilusa sinakashalli lehestiku pärast. See on hea valik kohta, kuhu päikesearmastajad hästi ei sobi. Poolvarjus ja varjus aitab hosta tuua peenrasse rahulikku värvi, pehmet vormi ja korrastatud üldmuljet.

‘Blue Cadet’ moodustab aja jooksul tihedama puhmiku. Noor taim võib alguses olla tagasihoidlikum, aga hostad lähevad tavaliselt ilusamaks just aastatega. See ei ole kiire efektitaim üheks hooajaks, vaid pigem pikaealine ja usaldusväärne püsik varjulisemasse aiaossa.

Sordi peamine väärtus on lehestik. Õied on kenad, aga mitte selle taime kõige olulisem osa. Kui otsid taime, mis annab varjupeenrale struktuuri ka siis, kui parasjagu midagi ei õitse, on ‘Blue Cadet’ väga praktiline valik.

Eesti aeda sobib hosta hästi. Ta talvitub üldjuhul kindlalt ja ei vaja tavatingimustes erilist kaitset. Oluline on valida talle sobiv kasvukoht: mitte liiga kuiv, mitte kõrvetava lõunapäikese käes ja mitte pidevalt vettinud mullas.

Välimus ja dekoratiivsus

Hosta ‘Blue Cadet’ kasvatab südajad, kergelt soonilised ja sinakashallid kuni sinakasrohelised lehed. Sinakas toon on kõige ilusam tavaliselt kevadel ja suve esimeses pooles. Suve edenedes võib lehestik muutuda rohelisemaks, eriti kui taim kasvab valgusküllasemas või päikeselisemas kohas.

Kasvukuju on puhmikuline ja üsna rahulik. Taim ei rooma agressiivselt laiali, vaid suureneb tasapisi. Täiskasvanud taim mõjub peenras tiheda ja madalapoolse lehestikupadjana.

Õied on heledad lavendlilillad kuni kahvatulillad ning paiknevad lehestikust kõrgematel õievartel. Õitsemine jääb enamasti suve esimesse poolde või keskpaika. Õied annavad taimele lisaväärtust, aga ‘Blue Cadet’ tasub valida eelkõige lehtede pärast.

Kõrgus jääb tavaliselt umbes 30–45 cm kanti. Õievarred võivad tõusta kõrgemale. Laiuseks võib arvestada umbes 50–80 cm, sõltuvalt mulla viljakusest, niiskusest ja taime vanusest.

Kasvukoht ja muld

Parim kasvukoht on poolvarjuline või varjuline. Hommikupäike sobib tavaliselt hästi. Kuum lõunapäike ja kuiv muld ei ole hostale head, sest siis võivad lehed jääda väiksemaks, servad pruunistuda ja sinakas toon nõrgeneda.

Muld võiks olla huumusrikas, viljakas ja parasniiske. Hea on selline peenar, kus muld ei kuiva kiiresti läbi, aga vesi ei jää ka pikalt seisma. Raske savimulla puhul tasub istutuskohta parandada komposti ja kobedama mullaga. Väga liivases kohas vajab taim rohkem kastmist ja multši.

Hosta ei ole kuivust armastav taim. Ta võib põuaperioodi üle elada, aga välimus kannatab. Lehed muutuvad väiksemaks ja taim ei arene nii lopsakaks. Esimesel kasvuaastal on kastmine eriti oluline, sest taim alles juurdub.

Eesti talve talub ‘Blue Cadet’ hästi. Sügisel lehed vajuvad pärast öökülmi kokku ja taim jääb puhkeolekusse. Kevadel tärkab hosta pigem hiljem, seega ei tasu kevadel liiga vara arvata, et taim on kadunud.

Kasutus peenras ja aias

Hosta ‘Blue Cadet’ sobib hästi varjupeenrasse, poolvarjulisse aiaossa ning puude ja põõsaste alla. Ta aitab täita kohti, kus paljud õitsvad püsikud jäävad nõrgaks. Eriti hästi mõjub ta seal, kus on vaja rahulikku lehestikku ja korrastatud peenraäärt.

Taime võib kasutada üksikult väiksema aktsendina, kuid parem mõju tekib enamasti mitme taimena või kordusena peenras. Suuremas aias võib istutada ‘Blue Cadet’ väikeste gruppidena. Nii tuleb sinakas lehestik paremini esile.

Sobivad kaaslased on näiteks astilbed, sõnajalad, brunnerad, helmikpöörised, kopsurohud, varjutaluvad tarnad ja kevadised sibullilled. Hea kooslus tekib siis, kui hosta laiad lehed on kõrvuti peenema lehestikuga taimedega. Nii ei jää istutus liiga ühetaoline.

‘Blue Cadet’ sobib ka suuremasse potti või konteinerisse varjulisele terrassile. Potis tuleb kastmisele rohkem tähelepanu pöörata, sest anum kuivab kiiremini kui peenar.

Hooldus

Hosta hooldus on lihtne. Esimesel hooajal kasta regulaarselt, kuni taim on korralikult juurdunud. Hiljem vajab ta lisakastmist peamiselt põuaga ja siis, kui kasvukoht on kergemal mullal.

Kevadel võib taime ümber lisada komposti või õhukese multšikihi. See aitab mullal niiskust hoida ja annab taimele mõõdukalt toitaineid. Väetamisega ei tasu liialdada. Liiga tugev väetamine võib anda küll suure lehemassi, aga taim muutub pehmemaks ja tigudele ahvatlevamaks.

Sügisel võib närbunud lehed eemaldada, kui need on pärast külmi kokku vajunud. Võib jätta koristuse ka kevadesse, kuid puhtama peenra huvides on sügisene koristus sageli mugavam.

Vanemaid ja väga tihedaks muutunud puhmaid saab jagada. Seda ei pea tegema igal aastal. Jagamine on vajalik siis, kui taim on muutunud liiga suureks, keskelt hõredaks või soovid teda paljundada.

Levimine ja võimalikud piirangud

Hosta ‘Blue Cadet’ ei ole agressiivne levija. Ta suureneb puhmikuna tasapisi ja püsib üldiselt hästi oma kohal. Juuretõket ei vaja.

Kõige olulisem piirang on tigude ja nälkjate võimalik kahjustus. ‘Blue Cadet’ lehed on üsna tugevad, kuid see ei tähenda, et teod teda kunagi ei puutuks. Eriti ohustatud on noored kevadised lehed. Niiskes ja varjulises aias tasub taimi jälgida.

Väga kuiv kasvukoht ei sobi. Samuti ei ole parim koht kuum lõunapoolne peenar, kus muld kiiresti läbi kuivab. Täisvarjus kasvab taim küll, aga võib olla aeglasem ja õitsemine tagasihoidlikum.

Kevadel tärkab hosta hilja. See on normaalne. Peenra korrastamisel tasub taime asukoht meeles hoida, et tärkavaid võrseid kogemata vigastada ei saaks.

Kellele see taim sobib?

Hosta ‘Blue Cadet’ sobib aednikule, kes otsib lihtsat, püsivat ja ilusa lehestikuga taime poolvarju või varju. See on hea valik algajale, sest taim ei vaja keerulist hooldust. Samas hindavad teda ka kogenumad aednikud, sest sinakashall lehestik aitab varjupeenras hästi värve ja vorme siduda.

Eriti hästi sobib see taim aeda, kus on puudealuseid istutusalasid, maja põhjakülg, poolvarjuline peenar või rahulik lehtdekoratiivne ala. Väiksemas peenras tuleb arvestada, et aastatega võtab taim rohkem ruumi.

See taim ei ole parim valik väga kuiva, liivasesse ja päikeselisse kohta. Samuti ei pruugi ta sobida aeda, kus teod on väga suur probleem ja nende tõrjega ei soovita üldse tegeleda.

Lühike hooldusjuhis

• Istuta poolvarjulisse või varjulisse kohta.
• Vali huumusrikas, parasniiske ja vett läbilaskev muld.
• Kasta esimesel hooajal regulaarselt, kuni taim on juurdunud.
• Multši kevadel komposti või lehemullaga, et muld püsiks niiskem.
• Eemalda sügisel või kevadel vanad närbunud lehed.
• Jaga taime vajadusel iga mõne aasta järel, kui puhmik muutub liiga suureks.
• Arvesta, et hostad võivad meeldida tigudele ja nälkjatele.

The post Hosta ‘Blue Cadet’ appeared first on Muuga Taimeaed.

Palmilehine tarn (Carex muskingumensis) on huvitava kasvukujuga kõrreline, mis annab peenrale kohe teistsuguse ilme. Tema lehed paiknevad vartel nii, et taim meenutab veidi väikest palmipuud. Sellest tuleb ka eestikeelne nimi.

See ei ole klassikaline õite pärast kasvatatav püsik. Palmilehise tarna väärtus on tema lehestikus ja arhitektuurses vormis. Ta toob peenrasse kõrgust, rohelust ja kerget looduslikku liikumist. Eriti hästi mõjub ta siis, kui ümber on madalamad püsikud või rahulikuma kujuga taimed.

Eesti aias on palmilehine tarn hea valik parasniiskesse ja poolvarjulisse kasvukohta. Ta sobib ka päikesesse, kui muld ei kuiva liiga kiiresti läbi. Väga kuumas ja kuivas kohas jääb taim tagasihoidlikumaks ning vajab rohkem kastmist.

Välimus ja dekoratiivsus

Palmilehine tarn moodustab püstise, õhulise ja veidi eksootilise ilmega puhmiku. Lehed on rohelised, kitsad ja pikad. Lehed ei moodusta madalat tihedat mätast, vaid kasvavad rohkem ülespoole ja väljapoole. Just see annab taimele palmitaolise üldmulje.

Taim kasvab tavaliselt umbes 60–90 cm kõrguseks. Heas niiskemas mullas võib ta olla tugevam ja laiem. Laius jääb enamasti 50–80 cm kanti, kuid vanem puhmik võib aja jooksul rohkem ruumi võtta.

Õied ei ole selle taime peamine müügiargument. Suvel tekivad tagasihoidlikud pruunikad pähikud. Need sobivad taime loomuliku ilmega hästi kokku, aga pilkupüüdvad nad ei ole. Palmilehist tarna kasvatatakse eelkõige lehestiku ja kasvukuju pärast.

Sügisel võib lehestik muutuda kollakamaks ja taim jääb veel mõnda aega peenras dekoratiivseks. Talveks lehed kuivavad. Kevadel lõigatakse vana lehestik tagasi ja taim alustab uuesti kasvu.

Kasvukoht ja muld

Palmilehine tarn sobib kõige paremini päikeselisse kuni poolvarjulisse kohta. Ta talub ka kergemat varju, kuid liiga pimedas jääb kasv hõredamaks ja taim ei näita oma vormi nii hästi.

Muld võiks olla huumusrikas, parasniiske ja vett läbi laskev. Väga kuiv liivmuld ei ole talle parim koht. Kui sellisesse kohta istutada, tasub mulda parandada komposti või istutusmullaga ning hoida esimesel hooajal kastmisel silm peal.

Niiskemapoolne kasvukoht sobib palmilehisele tarnale hästi. Ta võib kasvada ka veekogu lähedal või peenras, kus muld püsib suvel kauem niiske. Püsivas seisvas vees teda siiski kasvatada ei tasu.

Eesti talve peab palmilehine tarn üldiselt hästi vastu, kui kasvukoht ei ole talvel pidevalt vesine ja jäätuv. Nagu paljud kõrrelised ja tarnad, ei armasta ta väga rasket talvist liigniiskust.

Kasutus peenras ja aias

Palmilehine tarn sobib hästi sinna, kus on vaja peenrasse kõrgemat rohelist struktuuri. Ta ei karju värviga, vaid loob vormi. See teeb temast hea taime looduslikku aeda, kõrreliste istutusalale ja poolvarjulisse püsikupeenrasse.

Väga hästi mõjub ta grupina. Üks taim annab aktsendi, aga 3–5 taime koos loovad juba selge rütmi. Suuremas aias võib teda kasutada ka suurema laikuna, eriti niiskemas kohas või veekogu ääres.

Sobivad kaaslased on näiteks hostad, astilbed, siberi iirised, helmikpöörised, angervaksad, sõnajalad ja teised niiskemat mulda armastavad püsikud. Päikeselisemas kohas sobib ta kokku ka teiste kõrreliste ja tugevama kasvuga püsikutega.

Väikesesse väga kitsasse peenrasse ei pruugi ta olla parim valik, sest taim vajab mõjumiseks ruumi. Samuti ei ole ta kuivale kiviktaimlale või kuumale liivasele nõlvale kõige õigem taim.

Hooldus

Palmilehine tarn on üsna lihtne taim, kui kasvukoht on õige. Kõige tähtsam on jälgida niiskust esimesel kasvuaastal. Pärast juurdumist saab taim paremini ise hakkama, kuid pikema põua ajal tasub teda kasta.

Kevadel lõigatakse kuivanud lehed tagasi. Seda ei maksa teha liiga sügisel, sest vana lehestik aitab taime talvel veidi kaitsta ja hoiab peenras struktuuri. Kevadel, enne uue kasvu hoogsat algust, on lõikamiseks kõige parem aeg.

Väetamisega ei pea liialdama. Kevadel võib lisada veidi komposti või mõõduka koguse püsikuväetist. Liiga tugev väetamine võib teha kasvu lopsakaks, aga mitte tingimata ilusamaks.

Vanemat puhmikut võib vajadusel jagada. Seda tehakse kevadel või varasügisel. Jagamine aitab taime noorendada ja hoiab puhmiku ilusama kujuga.

Levimine ja võimalikud piirangud

Palmilehine tarn laieneb aja jooksul puhmikuna. Ta ei ole tavaliselt agressiivne vallutaja, kuid heas niiskes mullas võib puhmik muutuda üsna laiaks. Väga väikeses peenras tuleb sellega arvestada.

Kuiva kohta ta hästi ei sobi. Kui muld kuivab suvel pidevalt läbi, jäävad lehed kahvatumaks, taim võib pruunistuda ja üldmulje kannatab. Sellisel juhul on vaja kasta või valida talle sobivam kasvukoht.

Liigniiskus on samuti piirang. Suvine niiskem muld sobib, aga talvine seisev vesi ei ole hea. Raskes savimullas tasub istutuskohta parandada komposti ja struktuursema mullaseguga.

Tigude mõttes ei ole palmilehine tarn tavaliselt esimene lemmik nagu hosta või noored mahlased püsikud, kuid noori taimi võivad teod siiski kahjustada. Esimesel aastal tasub taime jälgida.

Kellele see taim sobib?

Palmilehine tarn sobib aednikule, kes tahab peenrasse midagi lihtsat, rohelist ja vormikat. See on hea valik neile, kes ei soovi ainult õitsevaid taimi, vaid tahavad aeda ka struktuuri ja rahulikku taustarohelust.

Kõige paremini sobib ta poolvarjulisse või parasniiskesse aeda. Ta sobib ka algajale, kui istutuskoht ei ole liiga kuiv. Hooldus on lihtne: kevadine tagasilõikus, vajadusel kastmine ja mõne aasta järel jagamine.

See taim ei pruugi sobida väga kuivale päikeselisele peenrale, väikesesse kitsasse istutusalasse ega kohta, kus talvel vesi pikalt seisab. Kui talle anda piisavalt ruumi ja mõõdukalt niiske muld, on ta väga tänuväärne kõrreline Eesti aeda.

Lühike hooldusjuhis

• Istuta päikeselisse kuni poolvarjulisse kohta.
• Vali parasniiske, huumusrikas ja vett läbi laskev muld.
• Kasta esimesel hooajal regulaarselt, kuni taim on korralikult juurdunud.
• Väldi väga kuiva liivmulda ja talvist seisvat vett.
• Lõika kuivanud lehestik kevadel tagasi.
• Lisa kevadel veidi komposti või mõõdukalt püsikuväetist.
• Jaga vanemat puhmikut vajadusel kevadel või varasügisel.

The post Palmilehine tarn appeared first on Muuga Taimeaed.

Harilik metsviinapuu on tugev ja vähenõudlik ronitaim, mida kasvatatakse eelkõige lehestiku ja sügisvärvi pärast. Suvel katab ta toestuse rohelise lehemassiga. Sügisel muutuvad lehed punaseks, karmiinpunaseks või veinipunaseks. Just see sügisvärv teeb metsviinapuust ühe tuntuma ja armastatuma ronitaime.

See taim sobib hästi Eesti aeda. Ta on talvekindel, pikaealine ja saab hakkama tavalises aiamullas. Metsviinapuu ei ole õrn ilutaim, mida peab pidevalt poputamas käima. Pigem on ta praktiline ronitaim suurema pinna katmiseks.

Aias kasutatakse metsviinapuud seina, aia, müüri, kuuri, pergola või vana puutüve katmiseks. Ta annab kiiresti rohelust ja muudab tühja pinna elavamaks. Samas tuleb arvestada, et tegemist on tugeva kasvuga taimega. Väikeses aias või hoone lähedal tasub tema kasvu teadlikult suunata ja vajadusel tagasi lõigata.

Välimus ja dekoratiivsus

Harilikul metsviinapuul on sõrmjad, viiest lehekesest koosnevad lehed. Kevadel ja suvel on lehestik roheline. Sügisel muutub taim eriti dekoratiivseks, sest lehed värvuvad punaseks ja veinipunaseks. Värvus on tavaliselt tugevam päikeselisemas kasvukohas.

Õied on väikesed, rohekaskollased ja tagasihoidlikud. Neid ei kasvatata peamise iluväärtuse pärast. Hiljem võivad taimel areneda tumedad marjad, mis annavad sügisel lisailmet, kuid inimesele need söömiseks ei sobi.

Kasvukuju on jõuline ja roniv. Noorem taim võib esimesel hooajal tagasihoidlikum tunduda, sest ta suunab jõu juurdumisele. Kui taim on korralikult kasvama läinud, võib juurdekasv olla tugev. Heades tingimustes suudab ta katta suure pinna.

Kasvukoht ja muld

Metsviinapuu kasvab kõige paremini päikeselises või poolvarjulises kohas. Päikeses on sügisvärv tavaliselt erksam. Poolvarjus kasvab taim samuti hästi, kuid värv võib olla veidi rahulikum.

Mulla suhtes ei ole ta väga nõudlik. Sobib tavaline aiamuld, mis ei ole püsivalt läbimärg. Parim on parasniiske, vett läbilaskev ja mõõdukalt viljakas muld. Väga kuivas kohas vajab noor taim esimestel aastatel kastmist. Pidevalt märg ja tihke pinnas ei ole hea valik.

Taim on Eesti oludes talvekindel. Talvekatet ta üldjuhul ei vaja. Esimesel kasvuaastal on siiski mõistlik aidata tal korralikult juurduda ja vältida istutamist päris kuiva või väga tuulisesse kohta.

Kasutus peenras ja aias

Harilik metsviinapuu sobib eelkõige vertikaalhaljastuseks. Teda saab kasutada aedade, seinte, pergolate, kuuride, müüride ja suuremate tugede katmiseks. Ta sobib hästi kohta, kus on vaja kiiresti rohelist massi ja looduslikumat üldmuljet.

Kõige paremini mõjub metsviinapuu suuremal pinnal. Üks taim võib aastatega katta päris palju ruumi. Ta ei ole taim, mida tasub suruda väga väikesele alale õrnade püsikute vahele.

Metsviinapuu sobib hästi looduslikuma ilmega aeda, vana aia või abihoone juurde, maakodu haljastusse ja suuremate konstruktsioonide pehmendamiseks. Kaaslasteks sobivad tugevamad põõsad, kõrrelised ja püsikud, mis ei jää tema varju kinni. Väikeste ja aeglasekasvuliste taimede vahele teda istutada ei tasu.

Hooldus

Metsviinapuu hooldus on lihtne. Esimesel hooajal tuleb taime regulaarselt kasta, kuni ta on juurdunud. Hiljem saab ta enamasti ise hakkama, kui kasvukoht ei ole väga kuiv.

Kevadel võib eemaldada kuivanud või vales suunas kasvanud võrsed. Suvel võib kasvu suunata ja piirata. Kui taim hakkab minema sinna, kuhu teda ei soovita, tasub lõigata kohe. Nii on teda lihtsam kontrolli all hoida.

Väetamisega ei ole vaja liialdada. Tavalises aiamullas piisab kevadisest kompostist või mõõdukast aiaväetisest. Liiga tugev väetamine võib anda liigset lehemassi ja muuta taime veel jõulisemaks.

Levimine ja võimalikud piirangud

Harilik metsviinapuu on tugevakasvuline ronitaim. See on tema suur väärtus, aga ka peamine asi, millega peab arvestama. Ta võib aja jooksul katta suure pinna ja vajab vajadusel lõikust.

Hoone seinale istutades tuleb mõelda pinna seisukorrale. Tugeval ja korras pinnal on metsviinapuu sageli väga dekoratiivne. Vanal, pragulisel või laguneval fassaadil võib ta aga pragudesse kinnituda ja probleeme suurendada. Samuti ei tasu teda lasta katuse alla, vihmaveerennidesse või õrnade konstruktsioonide vahele.

Marjad ei ole inimesele söödavad. Kui aias liiguvad väikesed lapsed, tasub seda teada ja vajadusel taime asukoht läbi mõelda.

Kellele see taim sobib?

Harilik metsviinapuu sobib aednikule, kes tahab vastupidavat ja vähese hooldusega ronitaime suurema pinna katmiseks. See on hea valik seina, aia, pergola või kuuri juurde. Ta sobib ka algajale, kui talle antakse piisavalt ruumi.

Kõige paremini õnnestub metsviinapuu päikeselises või poolvarjulises kasvukohas, tavalises aiamullas. Ta sobib vähehooldatavasse aeda, kuid päris hooldusvaba ta ei ole. Kiire kasvu tõttu tuleb teda vajadusel suunata ja piirata.

See taim ei pruugi sobida väga väikesesse aeda, õrna fassaadi külge, kitsasse peenrasse ega kohta, kus ronitaime ei saa hiljem lõigata. Kui soovid väikest ja aeglase kasvuga ronitaime, on mõistlik valida mõni rahulikuma kasvuga liik.

Lühike hooldusjuhis

• Istuta päikeselisse või poolvarjulisse kohta.
• Vali tavaline parasniiske ja vett läbilaskev aiamuld.
• Kasta esimesel hooajal regulaarselt, kuni taim on juurdunud.
• Suuna noori võrseid toestusele, kuhu soovid taime kasvama saada.
• Lõika vajadusel tagasi vales suunas kasvavad või liiga pikad võrsed.
• Väeta mõõdukalt. Kompostist või tavalisest kevadisest aiaväetisest enamasti piisab.
• Arvesta, et metsviinapuu on jõulise kasvuga ja vajab ruumi.

The post Harilik metsviinapuu appeared first on Muuga Taimeaed.

Täpiline iminõges ‘Beacon Silver’ on madal ja laiuv püsik, mida kasvatatakse eelkõige tema ilusa lehestiku pärast. Lehed on hõbedased, rohelise servaga ja annavad varjulisele kohale heledust. See on hea taim sinna, kus ainult tumeroheline lehestik võib jätta peenra raskeks ja varjuliseks.

‘Beacon Silver’ sobib hästi pinnakattetaimeks. Ta katab mulda, pehmendab peenra servi ja aitab siduda erinevaid varjutaimi üheks rahulikuks istutusalaks. Kevadel ja varasuvel lisanduvad lehestikule roosakaslillad huulõied. Õied ei ole väga suured, kuid loovad hõbedase lehestiku kohal kena pehme värvilaigu.

Eesti aias on täpiline iminõges üldiselt vastupidav ja talvekindel püsik. Parima tulemuse annab ta poolvarjus või varjus, kus muld ei kuiva liiga kiiresti läbi. Väga kuumas päikeses võib taim jääda kehvemaks ja lehed võivad kannatada.

Välimus ja dekoratiivsus

‘Beacon Silver’ kasvab madala padjandina või vaibana. Taim jääb tavaliselt umbes 10–20 cm kõrguseks, kuid laieneb külgedele. Heas kasvukohas moodustab ta aja jooksul tihedama hõbelehise laigu.

Lehed on selle sordi peamine väärtus. Need on heledad, hõbedased või hõbehallid, kitsa rohelise servaga. Lehe pind võib olla kergelt läikiv ja lehed jäävad peenras hästi nähtavaks ka siis, kui taim parajasti ei õitse.

Õied on roosakaslillad ja ilmuvad tavaliselt mais-juunis. Soodsal aastal võib õitsemine venida pikemaks. Pärast õitsemist jääb taim dekoratiivseks just lehtede tõttu.

Noored taimed võivad alguses olla hõredamad. See on normaalne. Aja jooksul kasvatab taim rohkem võrseid ja muutub peenras tihedamaks.

Kasvukoht ja muld

Täpiline iminõges ‘Beacon Silver’ eelistab poolvarjulist või varjulist kasvukohta. Ta sobib hästi puude, põõsaste ja kõrgemate püsikute alla, kui muld ei ole täiesti läbi kuivanud.

Kõige paremini kasvab ta parasniiskes, huumusrikkas ja vett läbilaskvas mullas. Hea aiamuld sobib hästi. Väga savises ja talvel märjas mullas võib taim kannatada, eriti kui vesi jääb pikalt juurte juurde seisma.

Kuivemat varju talub ta paremini siis, kui on juba korralikult juurdunud. Esimesel hooajal vajab taim siiski kastmist, eriti pikema põua ajal. Väga kuum päike ja kuiv liivane muld ei ole sellele sordile parim valik.

Kasutus peenras ja aias

‘Beacon Silver’ sobib hästi varjupeenrasse ja poolvarjulisse aiaossa. Ta on hea pinnakatja puude ja põõsaste all, kus on vaja madalat ja dekoratiivset taime. Hõbedane lehestik toob varjulisse kohta valgust ja aitab teisi taimi paremini esile tuua.

Taim mõjub kõige paremini grupina või suurema laikuna. Üksik taim võib jääda esialgu tagasihoidlikuks, kuid mitme taimega istutades tekib kiiremini ilus ühtlane pinnakate.

Sobivad kaaslased on näiteks hostad, brunnerad, valdsteiniad, sõnajalad, bergeeniad, kurekellad ja teised poolvarju või varju taluvad püsikud. Hea kooslus tekib ka kevadiste sibullilledega, sest iminõges katab hiljem tühjemaks jäävat mullapinda.

‘Beacon Silver’ sobib ka suuremasse potti või varjulisse anumasse, kus on vaja heledat rippuvat või laiuva kasvuga lehestikku. Väga väikeses peenras tasub tema levikut jälgida.

Hooldus

Täpiline iminõges on üldiselt lihtne taim. Esimesel hooajal on kõige tähtsam kastmine, kuni taim on juurdunud. Hiljem vajab ta lisakastmist peamiselt pikema kuiva aja ajal.

Kevadel võib eemaldada vanad ja talvest räsitud lehed. Kui taim muutub pärast õitsemist liiga hõredaks või lohakaks, võib teda kergelt tagasi lõigata. See soodustab uut värsket kasvu.

Väetamisega ei pea liialdama. Kevadine kompostikiht või mõõdukas püsikuväetis on enamasti piisav. Liiga rammusas ja niiskes mullas võib taim kasvada väga hoogsalt.

Kui laik muutub liiga laiaks või keskelt hõredaks, saab taime jagada ja ümber istutada. Jagamine on lihtne ning sobib tavaliselt kevadel või varasügisel.

Levimine ja võimalikud piirangud

‘Beacon Silver’ levib maapealsete roomavate võrsetega. See on pinnakattetaime puhul kasulik omadus, kuid väikeses peenras tuleb sellega arvestada. Kui taim liigub liiga kaugele, saab võrseid lihtsalt tagasi lõigata või üleliigsed osad eemaldada.

Ta ei vaja juuretõket, kuid väga viljakas ja parasniiskes mullas võib taim kiiresti laieneda. Õrnade ja aeglase kasvuga taimede vahele istutades tasub jätta piisavalt ruumi.

Väga kuiv kasvukoht ei ole parim. Täisvarjus kasvab taim, kuid õitsemine võib olla tagasihoidlikum. Kuumas päikeses võib lehestik kaotada oma ilusa välimuse.

Tigude suhtes ei ole ta tavaliselt esimene eelistus, kuid väga niiskes ja tiguderohkes aias võivad noored pehmemad võrsed siiski kahjustusi saada.

Kellele see taim sobib?

Täpiline iminõges ‘Beacon Silver’ sobib aednikule, kes otsib madalat, ilusat ja üsna lihtsat pinnakattetaime varju või poolvarju. See on hea valik koduaeda, kus on puudealuseid, põõsaste servi või varjulisemaid peenraosi.

Taim sobib ka algajale, kui kasvukoht ei ole liiga kuiv ega liiga päikeseline. Ta ei vaja keerulist hooldust ja annab peenrale kiiresti täidetuma mulje.

Kõige paremini sobib ‘Beacon Silver’ keskmise suurusega või suuremasse istutusalasse, kus tal on ruumi laieneda. Väga väikesesse ja täpselt piiratud peenrasse võib ta sobida ainult siis, kui teda aeg-ajalt tagasi lõigata.

See taim ei ole parim valik kuuma lõunapäikese kätte, kuivale liivasele kasvukohale ega kohta, kus muld talvel pikalt vettib.

Lühike hooldusjuhis

• Istuta poolvarjulisse või varjulisse kohta.
• Vali parasniiske, huumusrikas ja vett läbilaskev muld.
• Kasta esimesel hooajal regulaarselt, kuni taim on juurdunud.
• Väldi väga kuiva ja kuuma päikeselist kasvukohta.
• Eemalda kevadel vanad või räsitud lehed.
• Lõika taime vajadusel pärast õitsemist tagasi, et kasv jääks kompaktsem.
• Arvesta, et taim levib maapealsete võrsetega ja võib heas mullas kiiresti laieneda.

The post Täpiline iminõges ‘Beacon Silver’ appeared first on Muuga Taimeaed.

Metspipar on madal ja aeglase kasvuga püsik, mida kasutatakse aias peamiselt varjuliste kohtade pinnakatjana. Ta ei ole kõrge ega efektsete õitega taim. Tema tugevus on hoopis läikivas tumerohelises lehestikus, mis katab aja jooksul mulla madala ja korraliku taimvaibana.

See on hea valik sinna, kus paljud päikest armastavad püsikud ei taha hästi kasvada. Metspipar sobib puude ja põõsaste alla, varjupeenrasse, metsaaia serva või looduslikuma ilmega istutusalale. Ta kasvab aeglaselt, kuid õiges kohas on pikaealine ja väga rahuliku mõjuga taim.

Metspipar on Eesti oludesse sobiv taim. Looduses kasvab ta viljakates ja niiskemates salu- ning laanemetsades. Aias tähendab see, et talle sobib kõige paremini poolvarjuline või varjuline koht, kus muld ei kuiva kiiresti läbi.

Välimus ja dekoratiivsus

Metspipra lehed on tema peamine väärtus. Need on ümarad kuni neerjad, tumerohelised ja pealt läikivad. Lehekuju annab taimele väga äratuntava ilme. Madala taimena sobib ta hästi kohtadesse, kus soovitakse rahulikku, tumedamat ja ühtlast rohelist pinda.

Õied on metspipral väikesed, pruunikaspunased ja enamasti lehtede all peidus. Metspipart ei kasvatata aias tavaliselt õite pärast. Õitsemine toimub kevadel, enamasti aprillis ja mais. Õied on botaaniliselt huvitavad, kuid peenrapildis jäävad tagasihoidlikuks.

Metspipar võib heas kasvukohas jätta peaaegu talvehalja mulje. Lehed võivad püsida kaua ilusad, eriti kaitstud varjulises kohas. Karmim talv või tugev külm võib lehestikku kahjustada, kuid taim taastub kevadel uue kasvuga.

Kasvukoht ja muld

Metspipar eelistab poolvarju kuni varju. Ta sobib hästi kohta, kus otsest päikest on vähe või valgus on hajutatud. Täispäikesesse teda üldjuhul istutada ei tasu, eriti kui muld kipub kuivama.

Parim muld on huumusrikas, viljakas, parasniiske ja vett hästi läbilaskev. Hea on tavaline aiamuld, mida on parandatud komposti või lehemullaga. Metspipar ei taha väga kuiva, lahjat ja kuuma kasvukohta. Samuti ei sobi talle koht, kus vesi seisab pikalt mullas.

Puude ja põõsaste all tuleb arvestada, et suurte taimede juured võtavad mullast niiskust. Sellises kohas aitab komposti lisamine ja multšimine. Esimesel aastal pärast istutamist on kastmine oluline, sest taim peab jõudma korralikult juurduda.

Kasutamine peenras ja aias

Metspipar sobib hästi madalaks pinnakatjaks. Kõige paremini mõjub ta mitme taimena koos, mitte üksikunaa keset suurt tühja ala. Kuna ta kasvab aeglaselt, tasub kiirema tulemuse jaoks istutada mitu taime korraga.

Teda võib kasutada:

• puude ja põõsaste all;
• varjupeenras;
• poolvarjulises püsikupeenras;
• metsaaia servas;
• loodusliku ilmega aias;
• peenra eesosas madala kattetaimena;
• kohtades, kus soovitakse katta paljast mullapinda.

Metspipar sobib hästi kokku hostade, brunnerate, sõnajalgade, kopsurohtude, epimeediumide, sinilillede ja teiste varju või poolvarju armastavate taimedega. Ta ei konkureeri visuaalselt liiga tugevalt. Pigem loob ta rahuliku rohelise aluspinna, mille kohal teised taimed saavad mõjuda.

Hooldus

Metspipar on kasvatamiseks lihtne taim, kui kasvukoht on õige. Pärast istutamist vajab ta esimesel hooajal regulaarset kastmist. Hiljem saab ta tavaliselt ise hakkama, kui kasvukoht ei ole liiga kuiv.

Kevadel võib eemaldada talvega koledaks muutunud lehed. Tugevat tagasilõikust ta tavaliselt ei vaja. Kui lehed on kevadel veel ilusad, võib need rahulikult alles jätta.

Väetada tasub mõõdukalt. Kompost, lehemuld või õhuke multšikiht on enamasti piisav. Liigne väetamine ei ole vajalik. Metspipar ei ole kiire kasvuga taim ning teda ei tasu seda tegema sundida liiga rammusa kasvuga.

Kui taim on aastaid samas kohas kasvanud, võib puhmikut vajadusel jagada. Jagamine sobib ka paljundamiseks või taime noorendamiseks.

Levimine ja võimalikud piirangud

Metspipar laieneb aeglaselt roomavate risoomide abil. Ta ei ole tavaliselt agressiivne vallutaja. Pigem on tema kasv aeglane.. See on hea omadus väikeses aias, kuid tähendab ka seda, et tiheda pinnakatte tekkimiseks peab varuma aega ja kannatust.

Kuivemas varjulises kohas võib kasv olla väga aeglane. Kui soovid kiiremat katet, istuta taimed tihedamalt ja hoia esimesel hooajal muld ühtlaselt niiske.

Oluline on teada, et metspipar on mürgine. Kuigi taimel on pipart meenutav lõhn ja nimi viitab piprale, ei sobi ta toiduks ega maitsetaimeks. Seda tasub arvestada laste ja lemmikloomadega aias.

Tigude osas ei ole metspipar tavaliselt kõige esimene sihtmärk, kuid väga niiskes ja varjulises aias võivad noored lehed siiski kahjustuda.

Kellele see taim sobib?

Metspipar sobib aednikule, kes otsib madalat, varjutaluvat ja rahulikku pinnakattetaime. See on hea valik inimesele, kes tahab puude või põõsaste alla püsivat rohelist katet, mitte igal aastal uut hooajataime.

Ta sobib hästi looduslikuma ilmega aeda ja varjupeenrasse. Metspipar ei ole kiire tulemuse taim. Tema väärtus tuleb esile aja jooksul, kui ta on juurdunud ja hakkab tasapisi laienema.

See taim ei pruugi olla parim valik väga kuiva päikeselisse kohta ega sinna, kus soovitakse kiirelt suurt ala katta. Samuti ei sobi ta valikuks siis, kui otsitakse silmatorkavat õitsejat. Metspipra tugevus on läikiv lehestik, varjutaluvus ja rahulik pinnakatte roll.

Lühike hooldusjuhis

• Istuta poolvarjulisse või varjulisse kohta.
• Vali huumusrikas, parasniiske ja vett hästi läbilaskev muld.
• Kasta esimesel hooajal regulaarselt, kuni taim on juurdunud.
• Lisa istutamisel komposti või lehemulda.
• Eemalda kevadel koledaks muutunud vanad lehed.
• Väeta tagasihoidlikult. Kompostist või multšist enamasti piisab.
• Arvesta, et taim kasvab aeglaselt ja vajab tiheda katte loomiseks aega.

The post Harilik metspipar appeared first on Muuga Taimeaed.

Liiv-vareskaer on vastupidav ja tugeva iseloomuga kõrreline, mida kasvatatakse aias peamiselt tema sinakashalli lehestiku pärast. Ta ei ole pehme ja ümar puhmik, vaid pigem loodusliku ilmega taim. Tema välimus meenutab rannamaastikku, liivikuid ja tuulist avarat kasvukohta.

See on hea valik kohta, kus soovitakse aeda rohkem struktuuri, jahedat lehevärvi ja kõrrelistele omast liikumist. Liiv-vareskaer sobib hästi päikeselisse, kuivemapoolsesse ja vett hästi läbilaskvasse mulda. Ta ei vaja rammusat peenramaad ega pidevat hooldamist.

Liiv-vareskaer on Eesti aeda sobiv taim. Ta on talvekindel ja vähenõudlik, kui kasvukoht ei ole liiga märg. Kõige paremini sobib ta avaramasse istutusalasse, kus tema levikut saab rahulikult juhtida.

Välimus ja dekoratiivsus

Liiv-vareskaera peamine väärtus on lehestikus. Lehed on kitsad, pikad ja sinakashallid kuni hallikasrohelised. Värv võib sõltuda kasvukohast, valgusest ja taime vanusest. Päikeselises ja lahjemas mullas tuleb sinakas toon tavaliselt paremini esile.

Taim kasvab kõrrelisele omaselt veidi hõredalt ja ebakorrapäraselt. Lehed kasvavad eri suundades ning moodustavad õhulise ja loomuliku puhmiku. See ei ole taim, mis peaks nägema välja täiuslikult ümar või väga tihe. Tema ilu on just lihtsas ja veidi metsikus kasvukujus.

Suvel võivad taimel areneda püstised kõrrelise õisikud. Need ei ole erksavärvilised õied, kuid lisavad istutusalale kõrgust ja loomulikku joont. Tuules liiguvad lehed ja õisikud kergelt ning annavad peenrale elavust.

Pärast õitsemist jääb taime peamine mõju ikkagi lehestikku. Sinakashall toon sobib hästi roheliste, hõbedaste, lillade ja kollakate taimede kõrvale.

Kasvukoht ja muld

Liiv-vareskaer eelistab päikeselist kasvukohta. Ta saab hakkama ka kerges poolvarjus, kuid parim lehevärv ja tugevam kasvukuju kujunevad tavaliselt päikeses.

Muld võiks olla kuivemapoolne kuni parasniiske. Väga hästi sobib liivane, kruusane või muu vett läbi laskev pinnas. See taim ei vaja rammusat ja pidevalt niisket mulda. Liiga viljakas kasvukoht võib muuta taime liiga lopsakaks ning vähendada tema loomulikku, karget kõrrelise ilmet.

Pidevalt märg ja raske savimuld ei ole liiv-vareskaerale parim. Eriti halb on koht, kus vesi jääb talvel või kevadel pikalt seisma. Kui muld on raske, tasub istutuskohta parandada liiva, kruusa või kompostiga, et vesi paremini läbi liiguks.

Kuivemapoolses aias on liiv-vareskaer tugev taim. Esimesel hooajal vajab ta siiski kastmist, kuni juured on korralikult kasvama hakanud.

Kasutus peenras ja aias

Liiv-vareskaer sobib hästi sinna, kus soovitakse looduslikku ja veidi rannalikku ilmet. Ta ei ole klassikaline väike peenraservataim, vaid pigem taim suuremasse istutusalasse.

Teda võib kasutada:

• kõrreliste peenras;
• kuivemas püsikupeenras;
• liivase või kruusase pinnasega aias;
• kiviktaimlas või kividega istutusalal;
• loodusliku ilmega aias;
• päikeselises nõlvas;
• suurema ala katmiseks, kui levik on soovitud;
• konteineris, kui soovitakse levikut piirata.

Kõige paremini mõjub liiv-vareskaer mitme taimena koos või suuremas looduslikus istutuses. Üksik taim võib noorena olla üsna tagasihoidlik. Aja jooksul muutub ta tugevamaks ja nähtavamaks.

Liiv-vareskaer sobib hästi kokku teiste kuivust taluvate püsikute ja kõrrelistega. Head kaaslased on näiteks raudrohi, naistenõges, salvei, kukehari, ogaputk, kadakkaer ja teised päikest ning kuivemat mulda taluvad taimed.

Hooldus

Liiv-vareskaer on lihtsa hooldusega taim, kui ta on istutatud õigesse kohta. Pärast istutamist tuleb teda esimesel hooajal kasta, eriti kuival ajal. Kui taim on juurdunud, talub ta kuivemat kasvukohta hästi.

Kevadel lõigatakse kuivanud lehed ja vanad varred tagasi. Seda on kõige parem teha enne uue kasvu algust. Väga madalalt ja jõuliselt ei pea lõikama, piisab vana kuivanud osa eemaldamisest.

Väetamisega tasub olla tagasihoidlik. Liiv-vareskaer ei vaja tugevat väetamist. Liiga rammus muld võib teha kasvu pehmeks ja liiga lopsakaks. Enamasti piisab tagasihoidlikust kompostilisandist või tavalisest aiamullast.

Kui taim on kasvanud liiga suureks või liigub soovitud piiridest välja, saab teda labidaga piirata. Vajadusel võib puhmikut jagada ja üleliigsed osad eemaldada.

Levimine ja võimalikud piirangud

Liiv-vareskaer levib risoomidega. See on väga oluline omadus, millega tuleb istutamisel arvestada. Sobivas kasvukohas võib taim aja jooksul laieneda ja moodustada suurema kogumiku.

See on hea omadus siis, kui soovitakse tugevat kõrrelist suuremale alale või kuivale pinnasele. Väikeses segapeenras võib sama omadus olla probleem. Liiv-vareskaer võib hakata naabertaimede vahele liikuma ja õrnemaid taimi suruma.

Kui soovid teda kasvatada väiksemas aias, tasub kasutada juuretõket või istutada taim suuremasse anumasse. Samuti võib teda kasvatada potis või piiratud istutusalas, kus levikut on lihtsam kontrollida.

Ta ei ole parim valik väga väikesele, tihedalt kujundatud peenrale. Samuti ei sobi ta hästi kohta, kus muld on pidevalt märg.

Kellele see taim sobib?

Liiv-vareskaer sobib aednikule, kes otsib vastupidavat, sinakashalli ja loodusliku välimusega kõrrelist. See on hea taim päikeselisse ja kuivemapoolsesse aeda, kus on ruumi ning kus tema levikut saab vajadusel piirata.

Ta sobib inimesele, kes hindab lihtsat ja loomulikku aiapilti. Liiv-vareskaer ei ole õrn ega peenutsev taim. Ta on pigem tugev, karge ja iseloomuga kõrreline.

See taim ei pruugi olla parim valik väga väikesesse peenrasse, õrnade püsikute vahele või kohta, kus soovitakse rangelt paigal püsivat taime. Kui aga kasvukoht on avar, päikeseline ja kuivemapoolne, võib liiv-vareskaer olla väga tänuväärne ja pilkupüüdev kõrreline.

Lühike hooldusjuhis

• Istuta päikeselisse või kergelt poolvarjulisse kohta.
• Vali kuivemapoolne, liivane või hästi vett läbilaskev muld.
• Kasta esimesel hooajal, kuni taim on korralikult juurdunud.
• Lõika kevadel kuivanud lehed ja varred tagasi.
• Väeta tagasihoidlikult. Liiga rammus muld ei ole vajalik.
• Arvesta, et taim levib risoomidega.
• Väikeses peenras kasuta vajadusel juuretõket või kasvata taime potis.

The post Liiv-vareskaer appeared first on Muuga Taimeaed.

Siberi valdsteinia on vastupidav ja rahuliku kasvuga püsik, mida kasutatakse aias peamiselt pinnakattetaimena. Ta ei ole kõrge ega pealetükkiv taim. Tema tugevus on hoopis selles, et ta katab aja jooksul mulla ühtlase rohelise vaibana ning aitab istutusalal hooldatuma mulje luua.

See on hea valik kohta, kus tavaline murutaim ei taha hästi kasvada või kus paljas muld jääb liiga nähtavaks. Eriti hästi sobib Siberi valdsteinia poolvarjulisse ja varjulisemasse aeda. Näiteks puude ja põõsaste alla, varjupeenra serva või looduslikuma ilmega aiaossa.

Siberi valdsteinia on Eesti aeda sobiv taim. Ta on talvekindel, pikaealine ja üldiselt vähenõudlik. Õige kasvukoha korral ei vaja ta palju tähelepanu.

Välimus ja dekoratiivsus

Siberi valdsteinia lehed meenutavad veidi maasikalehti. Need on madalad, rohelised ja moodustavad tiheda taimkatte. Lehtede kuju annab taimele loomuliku ja rahuliku ilme. Ta sobib hästi kohtadesse, kus soovitakse mitte liiga efektset, vaid pigem korralikku ja püsivat rohelist pinda.

Kevadel õitseb taim väikeste kollaste õitega. Õied ei ole suured, kuid need annavad varjupeenrale varakevadel värvi juurde. Kollased õied mõjuvad eriti hästi tumedama mulla, kivide, puutüvede ja rohelise lehestiku taustal.

Pärast õitsemist jääb taime peamine väärtus lehtedesse. Just lehestik hoiab istutusala ühtlasena ja aitab vähendada tühje mullapindu.

Kasvukoht ja muld

Siberi valdsteinia eelistab poolvarju kuni varju. Ta sobib hästi puude ja põõsaste alla, kus päikest on ainult osa päevast või kus valgus on hajutatud. Täispäikeses võib ta samuti kasvada, kuid siis peab muld olema piisavalt niiske. Kuivas ja kuumas kohas võib taim jääda tagasihoidlikumaks.

Parim muld on huumusrikas, parasniiske ja vett hästi läbilaskev. Väga raske ja pidevalt märg muld ei ole talle parim. Samas ei taha ta ka täiesti läbi kuivavat liivast kohta, eriti esimesel aastal pärast istutamist.

Kui istutuskoht on kuivem, aitab komposti lisamine ja multšimine. Nii püsib niiskus mullas kauem ning taim saab paremini juurduda.

Kasutus peenras ja aias

Siberi valdsteinia sobib hästi pinnakatjaks. Kõige paremini mõjub ta mitme taimena koos, mitte üksiku taimena keset tühja peenart. Aja jooksul kasvab ta laiemaks ja moodustab ühtlase madala katte.

Teda võib kasutada:

• puude ja põõsaste all;
• varjupeenras;
• poolvarjulises püsikupeenras;
• peenra servas;
• looduslikuma ilmega aias;
• hauaplatsi või vähehooldatava istutusala katmiseks;
• kohtades, kus soovitakse madalat rohelist pinnakatet.

Ta sobib hästi kokku hostade, brunnerate, sõnajalgade, kopsurohtude, epimeediumide ja teiste varju või poolvarju armastavate taimedega. Siberi valdsteinia ei konkureeri visuaalselt liiga tugevalt. Pigem seob ta istutuse rahulikuks tervikuks.

Hooldus

Siberi valdsteinia on lihtne taim. Pärast istutamist vajab ta esimesel hooajal kastmist, kuni juured on korralikult kasvama läinud. Hiljem saab ta tavaliselt ise hakkama, eriti kui kasvukoht ei ole liiga kuiv.

Kevadel võib eemaldada koledaks muutunud vanad lehed, kui neid on talvest jäänud. Tavaliselt ei vaja taim tugevat tagasilõikust. Väetamisega ei pea liialdama. Kompost või õhuke huumusrikas multšikiht on enamasti piisav.

Kui taim on aastaid samas kohas kasvanud ja muutub liiga tihedaks, võib teda jagada. Jagamine aitab taime noorendada ja annab võimaluse seda ka mujale istutada.

Levimine ja võimalikud piirangud

Siberi valdsteinia levib roomavate võsundite abil. Ta ei ole tavaliselt agressiivne vallutaja, kuid sobivas kasvukohas laieneb ta järk-järgult. See on pinnakattetaime puhul enamasti soovitud omadus.

Väga väikeses ja rangelt kujundatud peenras tasub tema levikut siiski jälgida. Kui taim liigub üle soovitud piiri, saab üleliigsed servad labida või käsikühvliga eemaldada. Suuremat juuretõket ta tavaliselt ei vaja.

Oluline on arvestada, et väga kuivas varjus võib taime kasv olla aeglasem. Kui soovid kiiret ja tihedat katet, tasub istutada mitu taime korraga ning hoida esimesel aastal muld ühtlaselt niiske.

Kellele see taim sobib?

Siberi valdsteinia sobib aednikule, kes otsib madalat, vastupidavat ja rahulikku pinnakattetaime. See on hea valik varjulisemasse koduaeda, puude alla või kohta, kus paljas muld vajab katmist.

Ta sobib inimesele, kes ei taha igal aastal sama ala uuesti kujundada. Valdsteinia on pigem pikaajaline taustataim. Ta ei ole kõige silmatorkavam püsik, kuid teeb oma töö hästi.

See taim ei pruugi olla parim valik väga kuiva ja päikeselisse kohta. Samuti ei tasu teda valida siis, kui soovitakse kõrget, tugeva õitsemisega pilgupüüdjat. Siberi valdsteinia väärtus on madalas kasvus, kevadises õitsemises ja ühtlases pinnakattes.

The post Siberi valdsteinia appeared first on Muuga Taimeaed.

Päideroog ‘Picta’ on dekoratiivne ilukõrreline, mida kasvatatakse peamiselt tema silmatorkava lehestiku pärast. Taim moodustab püstise ja veidi kaarduva kasvukujuga puhma, mis mõjub aias kerge, liikuva ja looduslähedasena. Ta ei ole peen ega kapriisne taim. Pigem on ta tugev, vastupidav ja praktiline valik sinna, kus on vaja kiiresti mõjuvat rohelust.

‘Picta’ sobib hästi Eesti aeda. Ta talub meie kliimat, kasvab jõuliselt ja tuleb toime ka kohtades, kus paljud õrnemad taimed ei taha eriti edeneda. Eriti hästi sobib ta niiskemasse kasvukohta, kraavipervele, tiigi või oja äärde, suuremasse püsikupeenrasse või looduslikuma kujundusega aiaossa.

Lehed ja dekoratiivsus

Sordi ‘Picta’ peamine ilu on tema kirjuleheline välimus. Lehed on rohelised, kuid tugevalt valgete või kreemikate triipudega. See teeb taime kaugelt nähtavaks. Heledam lehestik annab peenrale juurde värskust ja aitab tumedamate taimede kõrval kontrasti luua.

Kevadel ja varasuvel on lehestiku värv tavaliselt kõige kirkam. Hiljem võib toon muutuda rahulikumaks, eriti väga kuivas või kuumas kasvukohas. See on loomulik. Kui taimel on piisavalt niiskust, püsib üldmulje siiski ilus ja tugev.

Päideroog ei ole selline kõrreline, mida kasvatatakse peamiselt õisikute pärast. Tema väärtus on eelkõige lehes. Õitsemine võib toimuda suve alguses, kuid aiakujunduses kannab taime põhirolli siiski kirju lehestik ja tugev kasv.

Kasvukoht ja muld

Päideroog ‘Picta’ kasvab kõige paremini päikeselises kuni poolvarjulises kohas. Päikeses on lehestik kontrastsem ja taim püsib tihedam. Poolvarjus on kasv veidi pehmem, kuid taim saab tavaliselt hästi hakkama.

Mulla suhtes ei ole ‘Picta’ väga nõudlik. Kõige paremini sobib talle parasniiske kuni niiske, toitainerikkam aiamuld. Ta sobib hästi kohtadesse, kus muld ei kuiva kiiresti läbi. Väga kuivas liivases mullas võib taim jääda tagasihoidlikumaks ja lehtede ilu kannatab.

Kui istutuskoht on kuivem, aitab komposti lisamine ja multšimine niiskust paremini hoida. Esimesel hooajal pärast istutamist vajab taim regulaarsemat kastmist, kuni juurestik on korralikult kasvama läinud.

Kasutus peenras ja looduslikumas aias

‘Picta’ sobib hästi suuremate laikudena istutamiseks. Üksik taim võib olla kena, kuid kõige paremini mõjub ta mitme taimena koos. Nii tekib rahulik ja ühtlane kõrreliste ala, mis liigub tuules ning seob peenra visuaalselt kokku.

Ta sobib hästi:

• niiskemasse püsikupeenrasse;
• veekogu või kraavi äärde;
• loodusliku ilmega aeda;
• suuremate taimede vahele heledaks kontrastiks;
• alale, kus on vaja vastupidavat pinnakatjat;
• kohta, kus taim võib mõõdukalt laieneda.

Päideroog ‘Picta’ sobib kokku näiteks hostade, angervaksade, siberi iiriste, kukesabade, tarnade ja teiste niiskemat kasvukohta armastavate taimedega. Ta võib aidata muuta keerulisema aiaosa hooldatavamaks, kui talle antakse piisavalt ruumi.

Levimine

Päideroog ‘Picta’ on tugevakasvuline taim. Heades tingimustes võib ta levida risoomidega ja võtta enda alla rohkem ruumi, kui alguses paistab. See ei ole halb omadus, kui taim on istutatud õigesse kohta. Näiteks suuremas looduslikus aiaosas või veekogu ääres võib see olla just soovitud tulemus.

Väikesesse väga korrapärasesse peenrasse tasub teda istutada läbimõeldult. Kui soovid taime hoida kindlas piiris, võib kasutada juuretõket, istutada ta piiratud alale või eemaldada üle piiri liikuvad võsud labidaga. Kontroll on lihtsam siis, kui taime kasvukoht on algusest peale õigesti valitud.

Hooldus

Päideroog ‘Picta’ ei vaja keerulist hooldust. Kevadel võib vana kuivanud lehestiku tagasi lõigata, et uus kasv saaks puhtalt alata. Kasvuperioodil on peamine jälgida niiskust, eriti esimesel aastal pärast istutamist.

Väetamisega ei pea liialdama. Tavaline aiamuld ja aeg-ajalt lisatud kompost on enamasti piisav. Liiga tugev väetamine võib soodustada väga jõulist kasvu, mida väikeses aias ei pruugi vaja olla.

Kellele see taim sobib?

Päideroog ‘Picta’ sobib aednikule, kes soovib vastupidavat, lihtsat ja dekoratiivset taime. Ta sobib hästi suuremasse koduaeda, looduslikuma stiiliga peenrasse, niiskemasse aiasoppi või veekogu lähedale. See on hea taim ka siis, kui soovid kiiremat täituvust ja heledat lehestikku.

Väga väikesesse peenrasse või rangelt kontrollitud minimalistlikku istutusalasse ei pruugi ta olla parim esimene valik. Seal tuleb tema levimist rohkem jälgida.’

Lühike hooldusjuhis:

• Istuta päikeselisse või poolvarjulisse kohta.
• Eelista parasniisket kuni niiskemat mulda.
• Kasta esimesel hooajal regulaarselt, kuni taim on juurdunud.
• Lõika kevadel vana kuivanud lehestik tagasi.
• Väeta mõõdukalt. Kompostist enamasti piisab.
• Kui taim hakkab liiga laialt levima, eemalda üleliigsed võsud labidaga.
• Väikeses peenras kasuta vajadusel juuretõket või vali istutuskoht hoolikalt.

The post Päideroog ‘Picta’ appeared first on Muuga Taimeaed.