Vaigulill

Kirjeldus

Vaigulill – kõrge kollaseõieline püsik looduslikku aeda

Vaigulill ehk kaelus-vaigulill (Silphium perfoliatum) on jõulise kasvuga mitmeaastane püsik. See ei ole väike peenraäärne ilutaim, vaid pigem suure joonega taustataim. Ta sobib hästi aeda, kus on ruumi, päikest ja parasniisket mulda.

Taime teeb huvitavaks tema tugev püstine kasvukuju ja suured vastakud lehed. Lehed asetsevad varre ümber nii, et nende vahele võib koguneda vihmavett. Inglise keeles kutsutaksegi taime sageli nimega “cup plant”. Kollased korvõied avanevad suve teisel poolel ja sobivad hästi loodusliku, veidi metsikuma ilmega istutusse. RHS kirjeldab liiki kui kuni 2,5 m kõrgust püsikut, millel on suured varre ümber paiknevad lehed ja hilissuvel avanevad kollased õied.

Eesti aias on vaigulill väärt taim just siis, kui soovitakse kõrget, vastupidavat ja pikema elueaga püsikut. Ta sobib suuremasse püsikupeenrasse, niidulaadsesse istutusse, aia tagaserva või veidi niiskemasse aiaossa. Väikese, väga korralikult vormistatud peenra jaoks võib ta olla liiga jõuline.

Välimus ja dekoratiivsus

Vaigulill kasvatab tugevad püstised varred ja suured rohelised lehed. Lehed on laiad, vastakud ja varre ümber kokku kasvanud moega. Just see annab taimele veidi erilise, äratuntava välimuse.

Õied on kollased, korvõielistele omased ja meenutavad lihtsaid kollaseid päevalilli või päevakübaraid. Õitsemine jääb enamasti suve teise poolde, tavaliselt juulist septembrini. Õied paiknevad kõrgete varte ülaosas ja tõusevad teiste madalamate püsikute kohale.

Kasvukuju on kõrge ja arhitektuurne. Täiskasvanud taim võib kasvada umbes 150–250 cm kõrguseks. Väga soodsas, niiskes ja viljakas mullas võib ta olla veelgi kõrgem. Laiust võtab taim tavaliselt 60–100 cm. RHS annab liigile praktiliseks kõrguseks 1,5–2,5 m ja laiuseks 0,5–1 m.

Noor taim võib alguses olla tagasihoidlikum. Esimesel aastal kasvatab ta eelkõige juurestikku ja lehemassi. Täisilu tuleb paremini välja alates teisest-kolmandast kasvuaastast.

Kasvukoht ja muld

Vaigulill eelistab päikeselist kasvukohta. Ta saab hakkama ka kerges poolvarjus, kuid kõige tugevam ja õierikkam on ta päikeses. Varjulisemas kohas venib taim rohkem ja võib vajada toestust.

Parim muld on viljakas, huumusrikas ja parasniiske. Taim sobib hästi kohta, kus muld ei kuiva suvel liiga kiiresti läbi. Ta talub ka raskemat ja niiskemat mulda paremini kui paljud kuivapeenra püsikud. Väga kuiv, lahja ja kuum kasvukoht ei ole talle parim. Seal jääb taim madalamaks, alumised lehed võivad kuivada ja üldmulje muutub hõredamaks.

Liigniisket, seisva veega kohta ei tasu siiski valida. Muld peaks olema niiske, aga mitte pidevalt vettinud. Hea on istutada ta sügavama mullakihiga peenrasse, veekogu lähedale või looduslikuma ilmega aiaossa.

Eesti talve peaks taim sobivas kasvukohas hästi taluma. Oluline on vältida väga märga talvist kasvukohta, kus juured võivad pikalt külmas vees seista.

Kasutus peenras ja aias

Vaigulill sobib kõige paremini suuremasse aeda. Ta on hea valik taustataimeks, looduslikku püsikupeenrasse, niidulaadsesse istutusse või veidi niiskemasse aiaossa. Peenras mõjub ta paremini grupina või suurema laikuna, mitte üksiku juhusliku taimena väikeste püsikute vahel.

Hea kasutuskoht on peenra tagumine serv. Seal saab taim kõrgust näidata ega varja madalamaid taimi vales kohas. Samuti sobib ta aiaossa, kus soovitakse mesilasi, liblikaid ja muid tolmeldajaid ligi meelitada. Mitmed allikad kirjeldavad Silphium perfoliatum’it kui tolmeldajaid meelitavat püsikut.

Sobivad kaaslased on kõrged ja tugevad püsikud ning kõrrelised: päevakübarad, siilkübarad, monardad, angervaksad, heleeniumid, kõrged astrid, sinihelmikas, kastikud ja teised loodusliku peenra taimed. Ta sobib hästi ka koos suuremate ilukõrrelistega, mis pehmendavad vaigulille tugevat püstist joont.

Väga väikesse linnaaeda või kitsasse peenraäärde ma teda esimeseks valikuks ei paneks. Seal võib ta muutuda liiga suureks ja domineerivaks.

Hooldus

Vaigulill on üldiselt vähenõudlik püsik, kui kasvukoht on õigesti valitud. Kõige tähtsam on anda talle ruumi ja piisavalt niiskust.

Esimesel kasvuaastal kasta taime regulaarselt, eriti kuival ajal. Kui taim on juurdunud, saab ta tavaliselt ise paremini hakkama. Väga põuasel suvel tasub siiski kasta, sest kuivus vähendab taime ilu ja õitsemist.

Kevadel lõika vanad kuivanud varred maapinna lähedalt tagasi. Soovi korral võib varred jätta talveks püsti, sest kõrged kuivanud varred annavad istutusele talvist struktuuri ja seemned võivad pakkuda lindudele huvi.

Väetamisega ei tasu liialdada. Liiga rammusas mullas võib taim kasvada väga kõrgeks ja vajada toestust. Tavaliselt piisab kevadisest kompostikihist või mõõdukast orgaanilisest väetusest.

Kui puhmik muutub liiga suureks, saab taime jagada. Seda on parem teha kevadel või varasügisel. Vana, hästi juurdunud taim võib olla tugeva juurestikuga, seega tasub talle kohe alguses piisavalt ruumi anda.

Levimine ja võimalikud piirangud

Vaigulill on jõuline taim. See on tema tugevus, aga ka omadus, millega tuleb arvestada. Heas kasvukohas võib ta moodustada tugeva puhmiku ja anda ka isekülvi. Kui noori taimi tekib liiga palju, saab need varakult välja rohida või ümber istutada.

Taim ei sobi väga väikesesse peenrasse. Samuti ei ole ta parim valik õrnade ja madalate taimede vahele, sest täiskasvanud vaigulill võib need lihtsalt ära varjata.

Tuulises kohas võib kõrge taim vajada toestust. Sama võib juhtuda siis, kui muld on väga rammus ja kasv muutub liiga lopsakaks. Päikeseline ja mitte liiga ületoidetud kasvukoht aitab hoida taime tugevamana.

Kuiv kasvukoht ei ole ideaalne. Taim jääb seal tagasihoidlikumaks ja võib suve teisel poolel väsinud välja näha. Päris seisvat vett ta samuti ei taha.

Kellele see taim sobib?

Vaigulill sobib aednikule, kes tahab kõrget, vastupidavat ja loodusliku ilmega püsikut. See on hea valik suuremasse koduaeda, niidulaadsesse istutusse, veekogu lähedale või püsikupeenra tagumisse ossa.

Taim sobib ka algajale, kui kasvukoht on õige. Ta ei vaja keerulist hooldust, kuid vajab ruumi. Kõige paremini õnnestub ta päikeses ja parasniiskes mullas.

See taim ei pruugi sobida väga väikesesse peenrasse, kuivale liivasele nõlvale, kitsasse majaäärsesse ribasse ega kohta, kus soovitakse madalat ja väga korrapärast istutust. Vaigulill on pigem suur, tugev ja veidi metsiku iseloomuga püsik.

---

Lühike hooldusjuhis

• Istuta päikeselisse või kergelt poolvarjulisse kohta.
• Vali viljakas, huumusrikas ja parasniiske muld.
• Kasta esimesel hooajal regulaarselt, kuni taim on korralikult juurdunud.
• Väldi väga kuiva ja väga märga seisva veega kasvukohta.
• Lõika kuivanud varred kevadel tagasi.
• Väeta mõõdukalt. Kompostist enamasti piisab.
• Arvesta, et taim kasvab kõrgeks ja võib tuulises kohas vajada toestust.